Jordan Hamel on kirjanik, luuletaja ja esineja. Ta on Auckland University Press avaldatud Uus-Meremaa luule antoloogia ühegi teise koha Stand To Stand. Tema luuletuste debüütkogu “Kõik, aga sina on kõik” avaldati.
Arvamus: Kas teadsite, et Sean “Dark Destroyer” Wallace on see jälitaja, kellega kõige rohkem tahaksite, kui neile võimalus oleks? Või kui MasterChefi võistleja Alvin Qua esitas kohtunikele oma purjus kanaroogi, sai sellest Interneti -sensatsioon ja see põhjustas kogu Austraalias Shaoxingi veini puudust?
20 -ndate aastate jooksul oleksin tagasi jätnud idee, et oleks nii juurdunud vaba tõsielusaate pisiasju. Eriti selleks, et arendada armastust, arutada ja üldiselt väljakannatamatuid prestiižide kolledži draamasid, selle asemel, et arendada tõelisi isiksusi (“Kas te nägid seda uut Breaking Bad Showt? Mure, te ei kuulnud sellest ilmselt kunagi”).
Loe lisaks: *Briti kuninglikud peatselt telesaadetes külaliste tähtedega tähistama *TVNZ vs Warner Bros Discovery NZ: võrrelge nende 2023. aasta rivistust *Kohalikud kuulsused paljastavad oma televiisorid
Minu perekond ei jaganud aga kunagi oma naeru reaalsuse televisiooni lõputu konveierilindi juures. Mu vanemad kuulusid põlvkonda Netflixi, Disney+ või isegi Mysky ette. Nende ajal istusite lambaliha röstitud, jälgisite, kuidas rahvas Judy Bailey rääkis teile Nõukogude Liidus toimunust ja istusite sellele, mida TVNZi salapärane ülemine ülem tahtis teid toita. Mis puutub minu õdedesse, siis võib-olla on see kogu tööstuse loomise taga aegunud patriarhaalne mõtteviis või võib-olla on see lihtsalt juhus, kuid 200. aastate keskpaiga reaalsuse žanr näib sobivat nende huvidega (sisekujundus, kuumad üksildased idioodid, keha omamine). Teadlikud inimesed muutuvad teadlikumaks.)
Kuid ükski neist mõistetest ei põhjustanud mulle muud kui irdumist. Idee istuda Dunedinis lekkivas korteris ja vaadata, kuidas noorpaar valib vase või messingist uksenuppude vahel, näib olevat ülekiire. Kui vaatate MasterChefi või Hell's Kitcheni neli ööd nädalas ja guugeldate Saara salajast röstitud või Jono mikrolainega konserveeritud praad, jõuab enese-masohhismi tase uuele tasemele. Nii et ma väldin kogu žanrit, keda huvitab?
Kuid viimase paari aasta jooksul on kõik muutunud. Mulle hakkab meeldima tõsielusaated. Kriitsin selle algselt oma üleminekuni sarkastiliselt mürgitatud 20-aastaselt morbiidselt tõsiseks 30-aastaseks, kellel oli uus armastus prantsuse piirkondlike kokandusmeetodite vastu. Peegeldamisel mõistsin siiski, et see on midagi enamat.
Positiivne asi viimase paari põrgu aasta jooksul on olnud kauge töö laialdane kasutamine. See tähendab mitte ainult vähem särkide triikimist, vaid ka rohkem pere aega Timarus. Seal on midagi erilist, kui lasta end korralikult oma pere rutiinile sobitada ja hinnata pisiasju, mille olete unustanud või poleks võib -olla näinud kirglikul nädalavahetusel reisil. Need pisiasjad, mida ma olen hakanud hindama? Arvasite. Öised etendused peretelevisioonis. Minu jaoks on see sama rutiin nagu tee joomine pärast sööki. Stabiilne ja usaldusväärne kasutatud õnne allikas.
Mis sai alguse sellest, kui minu passiivne aktsepteerimine sai kiiresti täieõiguslikuks investeeringuks. Kas olete kunagi näinud, kuidas täiskasvanud mees nutab täiuslikult küpsetatud krabi omleti üle? Sel aastal nägin korraga kolme inimest: mu isa, mina ja Masterchefi fännid vs lemmikute võistleja/27-aastane tuletõrjuja Daniel Darwinist. Muidugi, ma tean, et need saated on mõeldud minu südamelöökide puudutamiseks ja empaatianuppe vajutamiseks, kuid arvan, et mingil hetkel ma lihtsalt loobusin, lasin sellel mind üle jõu käia ja otsustasin kasutada kogu oma võimet kritiseerida. Unustage see. kõik. Leidke lohutus voorusliku järjepidevusega. Nüüd on mul veel üks silla kodu, ehkki kunstlik. Mul võib olla igav või kurb teisel pool Cooki väina, klõpsata tund aega vana tasuta raadios ja seejärel vestelda vanematega viimasest tagaajamisest. Keegi ei tea, et Baikali järv Serbia on kõige sügavam järv maailmas või ütle oma õele, kuidas ma ei osanud arvata, et Chris Parker on nii rebenenud tükkideks või jookseb rannas nii armsaks labidaga.
Vaatamata järkjärgulisele leevendamisele pole ma täielik loll. Ma ei saa siiani oma kodu kaunistamise või ümberkujundamise eest hoolitseda ja kaubeldain endiselt oma telemaitsega päris inimese jaoks. Kuid kui ma vananen ja leian, et veedan üha enam aega kodust eemal, lohutan ma seda, et mu perekond on endiselt diivanil eraldatud pärast seda, kui nad veedavad oma päeva jälgides, kuidas MasterChef siseneb lõplikule või teise hooaja. Tähtedega tantsimine on alles algamas ja loodetavasti kõikjal, kus ma olen, ma olen.