Jordan Hamel on kirjanik, luuletaja ja esineja. Ta on Aucklandi Ülikooli Kirjastuse välja antud Uus-Meremaa kliimamuutusi käsitleva luuleantoloogia „No Other Place to Stand“ kaastoimetaja. Tema debüütluulekogu „Everything but you is everything“ ilmus 19.
Arvamus: Kas teadsite, et Sean “Dark Destroyer” Wallace on see jälitaja, kellega te kõige rohkem tahaksite silmitsi seista, kui talle antaks võimalus? Või kui MasterChef'i võistleja Alvin Qua esitles kohtunikele oma rooga „Durken Chicken”, sai sellest internetis sensatsioon ja see põhjustas Shaoxingi veini puuduse kogu Austraalias?
Kahekümnendates eluaastates oleksin ma hüljanud mõtte, et olen nii juurdunud tasuta tõsielusaate detailidesse. Eriti selleks, et arendada armastust üldiselt talumatute prestiižsete ülikoolidraamade vaatamise, arutamise ja nende üle arutlemise vastu, selle asemel, et arendada välja tõelised isiksused („Kas te nägite seda uut Breaking Badi sarja? Muretsege, te pole sellest ilmselt kunagi kuulnudki“).
Loe lisaks: *Briti kuningliku perekonna liikmed astuvad peagi üles külalisstaaridega telereklaamides *TVNZ vs. Warner Bros. Discovery NZ: võrrelge nende 2023. aasta programmi *Kohalikud kuulsused avaldavad oma tele-eelistused
Minu perekond aga ei jaganud kunagi minu naeru lõputu tõsielutelevisiooni konveierilindi üle. Minu vanemad kuulusid põlvkonda enne Netflixit, Disney+ või isegi MySkyt. Nende ajal istusid sa maha lambaliha praadima, vaatasid, kuidas Rahva Ema Judy Bailey rääkis sulle Nõukogude Liidus toimunust, ja istusid maha, et nautida seda, mida TVNZ salapärane ülemjuhataja tahtis sulle pakkuda. Mis puutub minu õdedesse, siis võib-olla on see terve tööstusharu loomise taga olev aegunud patriarhaalne mõtteviis või äkki on see lihtsalt kokkusattumus, aga 2000. aastate keskpaiga tõsielužanr näib sobivat ideaalselt nende huvidega (sisekujundus, kuumad üksildased idioodid, keha omamine). Teadlikud inimesed muutuvad teadlikumaks.
Kuid ükski neist mõtetest ei tekitanud minus muud kui eemalehoidmist. Mõte istuda Dunedini lekkivas korteris ja vaadata, kuidas noorpaar The Blockis valib vask- või messingist ukselingide vahel, tundub liialdusena. Kui vaadata neli õhtut nädalas saateid "MasterChef" või "Hell's Kitchen" ja kugistada alla Sarah' salaprae või Jono mikrolaineahjus soojendatud konservsteigi, jõuab enesemasohhismi tase uuele tasemele. Seega ma väldin kogu seda žanrit, keda see huvitab?
Aga viimaste aastate jooksul on kõik muutunud. Mulle hakkavad meeldima tõsielusarjad. Algselt panin selle arvele oma üleminekule sarkastiliselt mürgitatud 20-aastasest haiglaselt tõsiseks 30-aastaseks, kellel on uus armastus piirkondlike prantsuse köögimeetodite vastu. Kuid järele mõeldes mõistsin, et see oli midagi enamat.
Viimaste põrgulike aastate positiivne külg on olnud kaugtöö laialdane kasutamine. See tähendab mitte ainult vähem särkide triikimist, vaid ka rohkem perega veedetud aega Timarus. On midagi erilist selles, kui lased end oma pere rutiini sulanduda ja hindad pisiasju, mille oled ehk kiirel nädalavahetuse reisil unustanud või mida pole ehk märganud. Need pisiasjad, mida olen hakanud hindama? Arvasite ära. Öised saated peretelevisioonis. Minu jaoks on see sama rutiin kui tee joomine pärast sööki. Stabiilne ja usaldusväärne teisejärgulise õnne allikas.
See, mis algas minu passiivse aktsepteerimisena, muutus kiiresti täieõiguslikuks investeeringuks. Kas olete kunagi näinud täiskasvanud meest ideaalselt küpsetatud krabiomleti pärast nutmas? Sel aastal nägin korraga kolme inimest: oma isa, mind ja MasterChef Fännid vs Lemmikud võistlejat/27-aastast tuletõrjujat Danieli Darwinist. Muidugi tean, et need saated on loodud mu südamekeeli puudutama ja empaatianuppe vajutama, aga mingil hetkel arvan, et ma lihtsalt andsin alla, lasin sel end üle koormata ja otsustasin kasutada kogu oma kritiseerimisvõimet. Unusta see kõik. Leia lohutust vooruslikus järjepidevuses. Nüüd on mul veel üks sild koju, ehkki kunstlik. Ma võin olla igav või kurb Cooki väina teisel pool, klõpsata tund aega vana tasuta raadiot ja siis vanematega viimasest tagaajamisest vestelda. Keegi ei tea, et Serbias asuv Baikali järv on maailma sügavaim järv, ega räägi oma õele, kuidas ma ei oodanud, et Chris Parker nii tükkideks rebitakse, ega jookse nii armsalt labidaga rannas.
Vaatamata järkjärgulisele leevenemisele pole ma täielik tobu. Ma ei suuda end ikka veel sundida oma kodu sisustamise või ümberkujundamisega tegelema ning vahetan oma telekamaitse ikka veel päris inimese vastu. Aga vanemaks saades ja üha rohkem aega kodust eemal veetes leian end lohutavalt teadmisest, et mu pere istub pärast seda, kui nad veedavad oma päeva vaadates, kuidas MasterChef oma viimasesse ossa või järgmisse hooaega siseneb. Tantsud tähtedega on kohe algamas ja loodetavasti olen mina seal, kus iganes ma ka poleks.